100 aastat Eesti tööturgu / Eesti aja algus ja kahekümnendad

Eesti 100. sünnipäeva puhul on põhjust sõita ajamasinaga läbi lähiajaloo ja vaadata, millisele tööturule astusid meie vanemad, vanavanemad ja vanavanavanemad. Manpower Eesti meeskond pani kümnendite kaupa kokku põnevamad faktid.

Eesti aja algus ja kahekümnendad

100 aasta tagune Eesti tööturg oli tänasest väga erinev – ameteid oli vähem ning enamik maainimesi töötas põllul ja laudas, suurem osa linnainimesi vabrikutes. Lihttöö osakaal oli praegusest oluliselt suurem, ülikooliharidusega või ametit õppinud eestlasi oli väga vähe. CV-d asendas eelmiselt tööandjalt saadud suuline soovitus või käsitsi kirjutatud soovituskiri.

Naiste tööhõive oli küll madalam kui praegu, aga kuna I maailmasõda ja Vabadussõda viis mehi tööturult ära, siis õppisid naised meeste tööd kiiresti selgeks. Tööandjate umbusk oli alguses suur, aga ajapikku tuli neil tunnistada, et naised saavad hästi hakkama. Pärast sõdade lõppu oli liikvel ka pahameelt, sest osad sõjast naasnud mehed ei leidnud tööd ja süüdistasid selles naisi, kes on nende leiva ära võtnud. Kusjuures nii mõnigi tööandja eelistaski palgata naisi, sest palgalõhe meeste ja naiste vahel oli suur ja naiste värbamine oli kasulikum hoolimata faktist, et tööga seotud piiranguid (näiteks öötöö keeld) oli naistel toona rohkem. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel tegid tasustatud tööd 305 383 naist, mis oli 52 protsenti naiste üldarvust. Seejuures oli kutsetöö siiski vähestel, enamasti tehti teenijatööd või muud lihttööd taludes ja vabrikutes.

Ajapikku sai kõrgharidus naistele üha kättesaadavamaks, aga ühiskonnas oli visa kaduma arusaam, et kui pere ei saanud majanduslikel kaalutlustel kõigile lastele head haridust pakkuda, siis saadeti kooli pigem poeg kui tütar. 1920. teises pooles olid üliõpilastest siiski juba 30 protsenti naised.

1920ndad
Talu – ja õunapuukooli omanik Margus Siik koos töölistega. Foto: Rahvusarhiiv.
1920ndad