Mis oleks, kui presidenti värbaksid eksperdid?

Personalipartner Maarja Rüütel

Viimaste kuude akuutseim siseriiklik küsimus, kellest saab järgmine Eesti president, on tekitanud nii humoorikaid kui murettekitavaid emotsioone ja hulga eriilmelisi diskussioone. Aga mis oleks, kui valiku teeks poliitikute asemel professionaalsete värbajate meeskond ehk inimesed, kelle töö ongi otsida tippjuhte?

Nii erasektoris kui riigiorganisatsioonides otsivad juhte reeglina värbamiseksperdid, kellel on sobivate inimeste leidmise eelduseks pikaajaline kogemus ning treenitud oskused ja vaist. Erinevad organisatsioonid vajavad erinevaid juhte, ühed otsivad innovaatilist käimatõmbajat, teised stabiilsust tagavat tegijat, kolmandad muutuste juhtijat, neljandad ettevõtte saadikut, kellel on eelkõige sümboli roll. Juhi rollist lähtuvad talle seatavad eeldused, aga pea alati on tähtis karismaatilisus ehk oskus alluvaid innustada ja koostööpartnereid inspireerida.

Kuigi tippjuhte otsitakse ka suletud konkurssidega, on kõige ausam, läbipaistvam ja enamasti ka tulemuslikum siiski avatud konkurss, mis annab kõigile potentsiaalsetele kandidaatidele võimaluse ja tagab reeglina motiveeritumad kandidaadid kui sihtotsing. Seda, kui paljud inimesed kandideeriksid, kui ajalehes ilmuks töökuulutus „Otsime Eestile presidenti“, ei oska ilmselt ükski värbaja ennustada. Kõik nad ütlevad, et kandidaatide arv sõltub eelkõige organisatsiooni mainest ja tuntusest. Mõnel juhul on kandidaate alla viie, mõnel puhul üle viiekümne. Kandideerijate seas on reaalselt kaalumist väärivaid kandidaate enamasti 20 protsenti või pisut rohkem, sõltub kui atraktiivne on ametikoht ja kui täpselt on ootused kandidaadile töökuulutuses kirjeldatud. Tippjuhid reeglina huupi ei kandideeri, nad teavad, mida tahavad, aga see ei tähenda, et nad sobituks tingimata organisatsiooniga, kuhu kandideerivad. Kui konkurssidel on kandidaatide seas tavaliselt ka neid, kes ei plaanigi töökohta vahetada, vaid testivad oma turuväärtust, siis esindusfunktsiooniga tippjuhi ameti puhul kohtab seda siiski harva.

Eesti presidendi töö on ehk võrreldav mõne rahvusvahelise korporatsiooni presidendi positsiooniga, mille puhul on eeldused leida häid kandidaate pigem soodsad. Ametikoht on väärikas, karjäärihüppelaud võimas, tööülesanded mitmekesiselt põnevad ja ootused arusaadavad. Need on piisavalt head eeldused, et potentsiaalsed kandidaadid on valmis tegema järeleandmisi ka töötasus. Presidendi ametikohta ei võtaks keegi vastu pelgalt raha või tiitli pärast, vaja on ka piisavat annust riigimehelikkust. Seda rolli ei saa täita inimene, kellele Eesti olevik ja tulevik piisavalt korda ei lähe. Pikas perspektiivis tagab nii unikaalne töökogemus tõenäoliselt särava ja tasuva rahvusvahelise karjääri, mis peaks olema motiveerivaks lisaboonuseks. Miinuspoolelt kaasneb selle ametikohaga aga pidev avalik tähelepanu, mis ei pruugi kaugeltki kõigile potentsiaalselt edukatele kandidaatidele sobida. Muus osas võib arvata, et Eestis on päris palju inimesi, kel on lai silmaring, korralik hariduslik taust, ulatuslik rahvusvaheline töökogemus, mitme võõrkeele oskus ja ladus suhtlemisstiil. Valdkond, kust kandidaat tuleb, ei olegi kuigi oluline. Üks huvitav detail selle otsingu juures siiski veel on – kui igal muul juhul on vanuse ülem- või alampiiri lisamine töökuulutusse diskrimineeriv ja ebaseaduslik, siis presidendi ameti puhul on see hoopis seadusega ette kirjutatud.

Kõik eelnev on küll oluline, aga tegelikult mängib tippjuhi konkurssidel edukaks osutumiseks üliolulist rolli kandidaadi karisma. Hea juhi roll on panna inimesed endasse uskuma, tööst innustuma ja tulemuse suunas liikuma. Kõik teavad, et leidub juhte, kelle alluvuses inimesed tahavad töötada ega lahku isegi siis, kui koormus on suur ja palk keskpärane. Nii nagu on juhte, kes ei oska inimesi hoida hea töökeskkonna ja kõrge töötasu kiuste. Paraku vaimsest võimekusest, doktorikraadist ja vingest kogemusest üksi ei piisa, kui juhile oluline X-faktor puudu jääb. Seda viimast ongi konkurssidel kõige keerulisem mõõta, küll oskavad seda ära tunda kogenud värbajad.

Seega polegi ehk väga halb mõte kaasata tulevikus presidendi otsimise protsessi ka sõltumatuid eksperte, kel on pädevust, kogemust ja vaistu. Võiks eeldada, et konkurss annaks umbes kümme kandidaati, kes sobiksid väärikale positsioonile ja on ka ise motiveeritud nõudlikku ametikohta vastu võtma. Seda on rohkem kui selle suve jooksul välja käidud nimesid potentsiaalsete kandidaatidena. Tippvärbajad annavad reeglina oma tööle kaasa ka garantii, et väljavalitu saab oma ametis hästi hakkama. Muuhulgas tähendab see seda, et Eestil võiks olla president, kes oskab suurt osa rahvast kõnetada, sütitada, inspireerida ja innustada.