Paindlikum tööturg- kas üksnes võimalus eduks või ka paratamatus?

Artikkel ilmus 08.03.2013 ajalehes “Äripäev” konkursi “Edukas Eesti” raames.

Tänapäeva konkurentsitihedas majanduses on kaks kõige olulisemat märksõna paindlikkus ja kiirus. Edukas on see, kes on teistest kas kiirem, paindlikum või mõlemat korraga. Loomulikult mängib rolli ka hind ja teenuse või toote kvaliteet, kuid need on globaliseeruvas maailmas järjest sarnasemad. Ka on muutused maailmamajanduses järjest kiiremad ning ainuke vastus sellele on taas paindlikkus – võime kiiresti kohaneda ja reageerida adekvaatselt muutunud oludele ning turusituatsioonile on eelduseks jätkusuutlikule ja edukale funktsioneerimisele.

Samad märksõnad ning printsiibid kehtivad ka tööturu kohta. Tööturg muutub kiiresti ja vajame järjest suuremat paindlikkust uute väljakutsetega toimetulekuks. Kahjuks aga baseerub nii töölepinguseadus kui ka avalik arvamus ajaloolistel aja- ja kohapõhistel töösuhetel, millel on järest vähem pistmist tänase tegelikkusega, homsest rääkimata. Kellast kellani ja kindlas füüsilises kohas tehtavat tööd jääb paratamatult järjest vähemaks ja arenenud riikides on see protsess kiireim – töökohtade ja nende täitmiseks vajalike inimeste arv tootmises väheneb järjepidevalt, samas kui teenuseid osutavad majandusharud kasvavad.

Teenusmajandus moodustab arenenud riikide SKT-st juba praegu ca 70-75% ning erand pole ka Eesti. Just selles valdkonnas on projekti- ja tulemuspõhisus töösuhete põhiline sisu, mida siis suure pingutusega püütakse sobitada ajale jalgu jäänud regulatsioonide, normide ja kriteeriumitega. Loomemajanduses ei kehti juba ammu eeldus, et tööandja on tugevam pool, kes dikteerib tingimusi või saab ära kasutada inimeste teadmatust. Pigem on talendinappuses olukord risti vastupidine, kuid töölepinguseadus toetab selgelt töövõtjat, mis seab tööjõupuuduses vaevlevad ettevõtted veelgi raskemasse seisu.

Tegelikult piirab praegune paradigma nii majanduse kasvu kui ka inimeste ning ühiskonna arengut tervikuna – mida jäigemad on regulatsioonid ja keerukam töötajate ümberpaigutamine projektide ja ülesannete vahel, seda vähem uusi töökohti luuakse tervikuna. Mida rohkem on ruumi personaalseteks läbirääkimisteks ja mida paindlikumad on töösuhted tervikuna, seda innukamalt proovitakse uusi ideid ellu rakendada ning ka töötajate oskused ja kogemustepagas kasvavad oluliselt kiiremini, mis suurendab nende konkurentsivõimet tööturul. Summa summarum luuakse rohkem töökohti ja tehakse rohkem tööd, mis tähendab suuremat maksutulu riigile ja sissetulekut tegijatele.

Üks laialt levinud ning üldjuhul ka piisavalt reguleeritud viis tööturu paindlikkuse suurendamiseks on renditöö. Personalirendiettevõtted tagavad töötajatele sotsiaalse kaitse, samal ajal kui professionaalsed konsultandid otsivad soovijatele pidevalt uusi sobivaid väljakutseid – nii lühiajalisi kui ka pikemaid projekte, kust soovi korral ka püsivatele töökohtadele saab siirduda, olles enne saanud proovida nii personaalset sobivust kui ka omandanud vajalikku töökogemust järgmiste, keerukamate ülesannete edukaks täitmiseks.

Selleks, et personalirenditurg Eestis saaks takistusteta kasvada ning olla arvestatavaks lahenduseks kogu tööturu toimimise parandamisel, oleks vaja esmalt mõista, et paindlikkuse suurendamisest pole meil pääsu. Ning teiseks teadvustada, et renditöö on piisavalt kindel ning kõigi osapoolte huve arvestav tänapäeva nõutele vastav kolmepoolne töösuhte vorm, mille minimaalse täiendava reguleerimise korral oleks tagatud nii töövõtjate sotsiaalne turvalisus kui tööandjatele nii vajalik lisapaindlikkus.

Euroopas räägitakse selles kontekstis „flexicurity“-st – paidlikkuse suurendamisest töötajate turvalisuses kaotamata. Selle eelduseks on teatud lisaregulatsioonid, mis annavad rendiettevõttele tihti ka lisaõigusi. Näiteks lühiajaliste projektipõhiste või tähtajaliste lepingute sõlmimisel ning lõpetamisel, samal ajal nõudes lisatagatisi nii riigi kui töötjate ees tekkivate kohustuste täitmise tagamiseks. Ka rendiagentuuride litsentseerimine võiks olla üks turu korrastamisele suunatud tegevustest, mis loob selgust tööturul ja lisab kindlust nii kasutajaettevõtetele kui töövõtjatele, sealjuures parandades suure tõenäosusega ka maksulaekumisi.

Kokkuvõttes pole vahet, kas tööturu regulatsioonide õgvendamine paindlikkuse suunas toimub läbi üldise paradigmaatilise nihke, võttes eelduseks töö muutunud iseloomu ja juba täna valdavalt projektipõhise lähenemise või võtab riik paremini reguleerida personalirendi. Oluline on see, et muutust vajame kiiresti ja lahendused on olemas: häid näiteid leiab nii teiste riikide parimatest praktikatest kui ka meie enda erinevate ettevõtlusorganisatsioonide ettepanekutest. Üldse on muidugi arvestatava majandusliku edu saavutamise eelduseks tihedam koostöö ja suurem arvestamine äriliidrite ning neid ühendavate organisatsioonide arvamuste ja soovitustega, sealhulgas välisinvestoreid koondavate ühendustega.

Vabas majandusruumis on korrelatsioon paindlikkuse ja konkurentsivõimelisuse ning sealtkaudu edukuse vahel selgelt olemas, riikide puhul sõltub see mõnevõrra rohkem ka teistest teguritest, alates majanduspoliitikast ja lõpetades geograafilise asukohaga, kuhu vahele jäävad kultuuri ja kohaliku ressursi küsimused. Kuid siiski on üsna selge, et kaasaegses maailmamajanduses on paindlikkus ja kohanemisvõime äärmiselt olulised ja paindlikkuse suurendamine on pigem paratamatus ehk kohanemine tegelikkuse ja globaalsete trendidega.

Eesti üks uutest suurtest eesmärkidest ja võimalustest lähitulevikuks võikski olla kõige paindlikum elik konkurentsivõimelisem tööturg Euroopas.

 

Heigo Kaldra

Manpower, tegevjuht