Uuring: paljud noored usuvad, et töötavad elu lõpuni

Samal ajal kui Eestis ja paljudes teistes riikides vaieldakse pensioniea kergitamise üle paari aasta võrra, usub märkimisväärne hulk 1980.-1990. aastatel sündinud põlvkonnast, et ei näe pensionipõlve kunagi.

Rahvusvahelise personalifirma Manpower Grupi poolt tänavu läbiviidud ja 20 000 küsitletut hõlmanud erinevaid riike ja kontinente hõlmanud uuringu kohaselt usub 12% noortest, et peavad töötama elu lõpuni ega saa kunagi pensionile. Enamik 20-35-aastastest noortest on kindlad, et majanduslike arengute ja demograafiliste muutuste tõttu peavad nad töötama tunduvalt kauem kui nende vanemad või vanavanemad ja üle poole vastanutest on veendunud, et teevad tööd pikemalt kui 65. eluaastani.

Manpoweri Eesti üksuse äriarenduse juht Kirke Altrov suhtleb igapäevaselt nii tööpakkujate kui tööotsijatega ning tõdeb, et pensioniea tõstmise üle käiv diskussioon näib tekitavat eelkõige murelikkust vanemaealistes, keda pensioniea tõus ei pruugi üldse puudutada. Tööturul aktiivne noorem põlvkond selles mingit traagikat ei näe ja tulevik sellest nende silmis tumedamaks ei muutu. Ilmselt on üheks põhjuseks töö iseloomu muutumine – väärtustatakse töö mõttekust ja sellega seotud enesearengut ning usutakse, et hea töö annab elukvaliteedile ka vanemas eas lisaväärtust juurde, mitte ei võta seda ära.

Kirke Altrov toob selle teema valguses välja siiski olulise aspekti, millest on vähe räägitud. Nimelt võidakse pensionipõlve lühenemist kompenseerida pikemate vahepauside võtmisega tööelust, mida kasutatakse reisimiseks, õppimiseks või laste kasvatamiseks. Seega pole sugugi kindel, et pensioniea tõustes inimesed ka tegelikult kauem tööturul on.

Seda trendi kinnitab ka sama 20 000 küsitletut hõlmanud rahvusvaheline uuring. 1980.-1990. aastatel sündinud põlvkonnast 84% on kindlad, et võtavad karjääri jooksul pikemaid pause kui traditsiooniline puhkus seda võimaldab. Kui naised on oma vastustes märkinud, et plaanivad võtta pikemaid pause peamiselt laste või vanemate eest hoolitsemiseks, siis nii mehed kui naised on avaldanud soovi teha tööpause ka oma unistuste elluviimiseks, reisimiseks, hobitegevusteks ja haridustee jätkamiseks. Ka Kirke Altrov kinnitab, et karjääris pauside tegemisest on saanud uus normaalsus. Noored ei tee tööd nii nagu nende vanemad, kes on kümme aastat samal ametikohal või kui ka vahepeal seda vahetavad, siis jätavad kahe töö vahele nädala või paar. Eesti noored võtavad üha enam pause nii reisimiseks kui õppimiseks, aga karjääris võidakse teha muutusi ka hoopis teistel põhjustel – kes teeb oma start-upi, kes läheb “Noored kooli” programmi raames ajutiselt õpetajaks, et ühiskonnale ka omalt poolt midagi tagasi anda. Kuna see põlvkond muretseb tööasjade pärast vähem ega rabele nii palju turvalisuse nimel, siis küsivad nad endalt, miks puhata kõrges eas kui pikema pausi saab teha ka 35-aastaselt.

Üheks tööpause soosivaks asjaoluks on fakt, et noored on vanematest töökaaslastest karjääriväljavaadete osas optimistlikumad. Uuringu kohaselt on pooled vastanutest veendunud, et kui peaksid töö kaotama, siis ei teki neil probleemi leida samaväärne või isegi parem töökoht vähem kui kolme kuu jooksul. Siin joonistuvad siiski välja erinevused riigiti tulenevalt majanduslikust või poliitilisest olukorrast, kõige enesekindlamad maailma noored on Saksamaal, Šveitsis, Hiinas ja Mehhikos. Kirke Altrovi sõnul on töö osas enesekindlad ka Eesti noored, sest tööturul kohti jagub ja hirm töö kaotamise pärast praktiliselt puudub. Enesekindlust soosivad veel mitmed tegurid, näiteks on selle põlvkonna noorte vanemad enamasti ise tööeas ja saavad lapsi toetada, aga on ka tegusaid ja leidlikke, kellel on hajutatud sissetulekud erinevaist allikatest, seega ei tähenda ühe kaotamine automaatselt majanduslikku hättajäämist. Tööandja vaates on see ühelt poolt pluss ja teisalt miinus, sest arengu ja vahelduse otsimine tähendab seda, et pärast tööks vajalike oskuste omandamist tunneb noor, et peab minema järgmisesse kohta uusi asju õppima.

Kuna tänased kahekümnendates noored näivad võtvat elu kergemalt, siis süüdistatakse seda põlvkonda mõnikord ka laiskuses ning väheses töötegemises. Manpower Grupi milleeniumipõlvkonna uuring lükkab selle süüdistuse ümber. Küsitletud 20 000 noorest teeb 73% tööd nädalas rohkem kui 40 tundi, kusjuures 26% töötab kahel või enamal töökohal korraga. Uuringu kohaselt iseloomustab seda põlvkonda suurem julgus võtta tööalaseid riske, mis väljendub nii kandideerimisjulguses kui uute erialade proovimises. Ilmselt on just sagedasemad töökohavahetused põhjuseks, miks on tekkinud müüt noorte vähesest vastutustundlikkusest ja töökusest.

Kirke Altrovi sõnul on ka Eesti tööturul selgelt näha, et võrreldes noortega on vanemate töötajate tööstaaž ühes ettevõttes ajaliselt tuntavalt pikem. Tihti ei sõltu samale kohale jäämine vajadusest raha teenida, vaid pühendumusest ja sellest, et tööl on tähendus – kui midagi väga meeldib, tehakse seda hingega, kui ei meeldi, siis ei motiveeri raha ega muud tegurid.

Altrovi sõnul tuleb tööandjatel leppida asjaoluga, et töötaja tegutseb mitmel rindel: põhitööl, koolis, õpilasorganisatsioonis või korteriühistus, sageli ka enda käimalükatud väikefirmas. Kui võiks arvata, et see tekitab kõiges pealiskaudsust, siis nii see pole. Kindlasti on suundumus, et töötatakse ajaliselt ühe asja juures vähem, kuid suurema intensiivsusega. Muutunud on töökäsitlus – oluliseks on vahelduvus ja areng, mitte turvalisus ja oskuste lihvimine. Kui arengut ja vaheldust pakutakse ühes töökohas, võidakse seal ka pikemalt oma tööelu veeta. Lisaks võib öelda, et kui varasemalt on pigem saadud esimesed töökogemused ülikooli kõrvalt või suviti ajutise tööna malevas või sõbra vanemate juures, siis praegu ei ole harvad olukorrad, kus noortel on töökoht juba keskkooli ajal.

Tänapäeva noored on seadnud endale kõrged sihid, sest ei konkureerita ainult oma kodumaa tööturul, vaid terve Euroopaga ehk võimalusi on küll rohkem, aga ka konkurents tihedam.

Mõned tähelepanekud uuringust: