Vajame ukrainlasi, sest meie oma inimesi ei jätku

Ükskõik kui palju me ka populariseerime keevitaja- või müüjaametit, töökäsi on ikka puudu.

Uudisvoog pakub kamaluga kurioosseid lugusid, kus on ulmet ja põnevust rohkemgi kui fantaasiapõnevikes. Seda, et 21. sajandil, rahuajal, võiks mõnes edukas ja vaba turumajandusega suurriigis tarneraskuste tõttu tanklates järjekorrad tekkida ja poeletid tühjaks jääda, poleks osanud ilmselt keegi veel mõned aastad tagasi ette kujutada.

Aga kui kaugel me Eestis ise sarnasest olukorrast oleme? Tööjõupuudus on globaalne probleem ja Eesti pole just unistuste töökoht, pigem kipume rahvusvahelises konkurentsis alla jääma nii kõrgete tööjõumaksude, suhteliselt madalate palkade kui ka vähest paindlikkust pakkuva töölepinguseadusega.

Lisandub koroonajärgne töötajate puudus – fenomen, mida tõdevad rahvusvahelised uuringud ja mille üle juurdlevad arenenud riikide helgemad pead. Trend on ühene: suur osa ettevõtjatest ei leia endale sobivaid töötajaid.

Võõrtööjõud on paljudes seltskondades tundlik teema. Mõnel pool isegi tabu, sest paljud inimesed mõtlevad võõrast töötajast kui teiselt mandrilt pärit tõmmu nahavärviga inimesest, kes tuleb ja pöörab meie elu, tavad ja kultuuri pea peale. Tegelikult on lõviosa Eestis tähtajalise elamisloaga viibivaid inimesi pärit Ukrainast ja Venemaalt. Kvoodi alusel lühikeseks ajaks tööd tegema tulevatest välismaalastest ongi peaaegu kõik Ukrainast, üksikute eranditega. Eestis töötab vähemalt 10 000 ukrainlast, mis paneb küsima, kas meil oleks mõni majandusvaldkond käpuli maas, kui ukraina tööjõudu võtta poleks.

Noored ei taha rekameheks


Tööjõukriis valitseb pea igas sektoris, nii ka veonduses. Traditsiooniliselt on siiski kujunenud nii, et Eestis sõidab veokitega oluliselt rohkem kohalikke inimesi kui välismaalasi. Samal ajal pole tegu just populaarse erialaga, töö on vastutusrikas ja füüsiliselt raske, pealegi noori sellele alale eriti juurde ei tule, sest juba aastaid on räägitud kohe-kohe teedele jõudvatest isesõitvatest autodest. Meie autojuhtide keskmine vanus kipub olema kõrge, mis paneb eeldama, et peatselt ei saa me ka selles sektoris kuidagi hakkama ukrainlaste või teiste idaeurooplasteta (üha rohkem jõuab meile abikäsi ka Valgevenest või Moldovast).

Selle kõrval on sektoreid, kus me toetumegi teadlikult suuresti välismaalastele – näiteks ehitus ja tööstus, aga üha rohkem ka põllumajandus ja metsandus. Kui ootamatult langeks ära märkimisväärne osa võõrtööjõust, nagu juhtus Suurbritannias, siis võiks eeldada paljusid probleeme. Niigi tähtaegadega kimpus ehitusobjektidel soikuks tegevus sootuks, mitu toiduainetootjat jääksid poodidele tarnimisega jänni ning Eesti köögivili osutuks sedavõrd kalliks, et seda ei ostaks isegi praegused Eesti toidu patrioodid.

Kui keegi väidab, et kui vaid makstaks õiglast palka, siis poleks võõrtööjõudu vajagi, siis räägivad temas kas emotsioonid või demagoogia. Arvud ja päris elu kinnitavad, et meil on tööd rohkem kui inimesi, ja kui neid inimesi ka tööturul ümber paigutada, siis jääb tühimik kusagile mujale. Eesti rahvastik vananeb ja iive on väike, seega sisseränne ongi ainus lahendus, et kõik tööd saaksid tehtud.

Mida kauem meil ühiskondlikult jauratakse, et võõrad pole oodatud, seda tõenäolisemalt me neist ilma jääme, sest keegi ei taha tulla kohta, kus ta pole oodatud, eriti ajal, mil tööjõupuudus on globaalne ja käib rahvusvaheline konkurents abikäte pärast.

Eesti kaotab oma eelist


Meil kiputakse arvama, et ukrainlased ei kao kuhugi ära, ja kui vaja, siis on nad alati käepärast võtta. See on paraku illusioon. Ukrainlased tulevad meile paljuski seetõttu, et siin räägitakse hästi vene keelt. Paraku ei valda peale kasvav põlvkond eestlasi enam hästi vene keelt ja sama põlvkond ukrainlasi räägib juba usinasti inglise keelt, seega pole Eestil varsti enam seda konkurentsieelist.

Meil ei ole välistööjõudu vaja kulude kokkuhoiu pärast, vaid seetõttu, et meie oma inimesi kõigile töökohtadele ei jätku. Ka Eesti inimesed ei tee valikuid ainult palga põhjal. Nii mõnigi välismaalasest autojuht või ehitaja teenib rohkem kui meie oma kõrgharidusega õpetaja või meditsiiniõde, aga on ameteid, mis on füüsiliselt nii rasked või ebamugavad, et kohalikud inimesed neid teha ei taha.

Kui on valida näiteks kolme töökoha vahel, siis me isegi ei valiks ju kõige ebameeldivamat. Alles hiljuti tõdes ühe jäätmekäitlemisettevõtte juht, et prügiautoga sõita tahtvat autojuhti ei leia peaaegu mingi raha eest. Oleme seda praktikat aastaid lääne ühiskondade pealt näinud ja nüüdseks jõudnud samasse seisu. Ükskõik kui palju me ka populariseeriks keevitaja- või müüjaametit, neid inimesi on ikka puudu.

Mõneti on see areng hea, sest näitab, et oleme jõudud oma elatustasemelt lääneriikidele lähemale. Küll aga võiks riik naeruväärse kvoodipoliitika lõpetada ja võimaldada ettevõtjatel täita vajalikke töökohti välismaalastega, kes seda tööd teha soovivad.

Enamik firmajuhte kinnitavad, et tegu on pühendunud tööjõuga, kelle huvi on saada ise jalad alla või toetada kodumaale jäänud perekonda. Need inimesed ei taha parasiidi kombel Eesti sotsiaalsüsteemi koormata või meie inimestelt tööd ära võtta, nagu aeg-ajalt populistlikult väita üritatakse. Seejuures on muidugi elementaarne, et kõik inimesed, kes Eestis tööd teevad, peavad seda tegema seaduslikult, makse makstes ja reegleid järgides.

Niisiis, viimane aeg on jätta kõrvale sisepoliitilised nääklused ja valijate hirmudele rõhumine, teadvustada maksumaksjate arvu dramaatilist vähenemist ning teadlikult ja läbimõeldult tuua siia vajalikku tööjõudu. Seejuures peame olema teistest riikidest avatumad, kiiremad ja paindlikumad, et mingeidki arvestatavaid konkurentsieeliseid saavutada.

Autor: Heigo Kaldra. Artikkel ilmus 29.12.2021 EPLi paberlehes ning veebilehel.