Seoses kasina olukorraga riigi rahakotis on taas tõusetunud OÜtamise teema. Ülemaailmselt tegutseva ja maailma üheks eetilisemaks organisatsiooniks peetava ettevõtte esindajana lööb see teemapüstitus iga kord pahviks. Lisaks tekitab küsimuse, kas otsustajad on üldse aru saanud, kust tuleb riigi rahakotti raha (valdavalt OÜtajatelt) ja kas petturluse sünonüümina käiku lastud väljendi populariseerijad on kuulnud üleilmsest trendist, et klassikaline palgatöö on paljudes sektorites jäämas ajalukku ja oma teenuse pakkujad (ehk OÜtjad) on tööturu reaalne tulevik.
Paindlikest töösuhetest ja nende edendamise vajalikkusest ning paratamatusest räägitakse väsitavalt palju, aga tundub, et info jõuab kohale vähestele. Meie seaduste raamistik ei võimalda täna kuigi palju – sa kas käid töölepinguga tööl või OÜtad, sest erikokkulepete võimalused tööjuriidikas praktiliselt puuduvad. Päris elus tehakse (suuliselt) igasuguseid kokkuleppeid, aga rangelt juriidilises vaates on need ebaseaduslikud ja loomulikult ka osapooltele riskantsed. See on üks põhjustest, miks nii mõnelgi puhul leiavad organisatsioon ja inimene, et neile mõlemale on kasulikum kui üks müüb ja teine ostab teenust, töösuhet omamata. Isegi kui kellelgi on selle taga plaan makse optimeerida või maksud sootuks maksmata jätta, pole see selgelt esmane OÜtamise põhjus.
Esiteks pole meil ettevõtluseks kuigi palju teisi vorme valida, teiseks ei ela me enam ajastus, kus kehtib töiselt ebavõrdne võimusuhe, pigem erinevad partnerlusvormid ja kolmandaks pole meil täna endiselt võimalik sõlmida töölepingulises suhtes selliseid raamlepinguid, mis annaks ühele poolele võimaluse tööd pakkuda ja teisele poolele soovi korral seda teha, ilma et see kumbagi survestaks üheks või teiseks.
Kirjeldasin küll just meie siseriiklikku piiratud seadusraamistikku, aga ka suuremat pilti vaadates tuleb leppida faktiga, et OÜtamine on üleilmne trend.
Erinevate globaalsete uuringute järgi töötab umbes veerand inimestest mitme ettevõtte jaoks samaaegselt ja see suundumus kasvab jõudsalt, eriti arenenud riikides. Globaalsete trendide vastu ei tasu võidelda, eriti kui see takistab majanduse arengut, kahjustab ettevõtlust ning inimeste vabadust teha tööd siis ja seal, kus ja millal kõige paremini sobib. Pigem võiks algatada ühiskondliku diskussiooni, kuidas OÜtada nii, et kõik osapooled, ka maksukoguja, oleksid rahul. Praegu tundub taas, et mõne kahjuri elimineerimiseks tahetakse hävitada terve mets, teisisõnu tunnetavad ka ausad ettevõtjad, keda on eelduslikult suur enamus, et neid tahetakse alusetult ja preventiivselt süüdi mõista maksupettustes, paremal juhul bürokraatiateerulli alla matta. See tekitab paratamatult trotsi kõigis ettevõtjates ja kahjustada saab ka ettevõtlikkuse olemus. Paraku on ettevõtlus peamine, mis toob riigi rahakotti raha.
Sisuline probleem ei ole ettevõtlusvormis ega ka selles, kas OÜs töötab 1, 10 või 100 inimest, vaid inimeste õiglustundes - OÜtamise oluliselt rangema reguleerimisega võib kõige tõenäolisemalt saavutada selle, et ka ausad ettevõtjad hakkavad otsima kõrvalteid, nii nagu on läinud näiteks võõrtööjõu ekspordiga.
Napid ja ranged kvoodid sisuliste tingimuste asemel on tekitanud päris suure tööjõu importööride seltskonna, kelle maksuaruannetest nähtub, et Eesti riik sealt küll suurt midagi ei saa. Seega võib reaalsuses maksude laekumise parandamise egiidi all tehtav töö riigi rahakotti mitte täita, vaid tühjendada. Eetilist ja vastutustundlikku ettevõtlust tuleb igati toetada ja ettevõtlikkust soosida ning eeskujuks tuua, sest kui meie ettevõtlus on nõrk, ulub riigi rahakotis tuul ka tulevikus.
Autor: Heigo Kaldra, Manpower Baltikumi tegevjuht
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 23.03.2024 ja on leitav siit